Hein on niidetud ja kuivatatud rohi, enamasti kasutamiseks loomasöödana.
Peamisteks heintaimedeks on kõrrelistest, neile lisaks mitmed liblikõielised ja rohundid.
Eestis levinumad heintaimed on kõrrelistest kerahein, aruheinad, raiheinad, põldtimut, nurmikad, päideroog, liblikõielistest põldristik, valge ristik, jt.
Kasvukoha ja koosseisu järgi eristatakse põllu-, niidu-, metsa- ja viljaheina, kuivatusviisi järgi looduslikult ja ventileeritavais küünides kuivatatud heina ning koristusviisi järgi pikka lahtist heina, pikka pallitatud heina ja hekselheina.
Hein on kariloomade peamine koresööt, veis vajab seda aastasest söödakogusest 8…10%.
Heina toiteväärtus sõltub rohu botaanilisest koostisest ja taimede niitmisaegsest arenemisjärgust, mullastikust, väetamisest, koristusaegsest ilmast, kuivatus-, koristus- ja säilitamisviisist ning säilitamise kestvusest.